Eutrofeerumine

Veekogude eutrofeerumine (toitainete või “biogeensete” mikroelementide kogunemine) on Peipsi üks olulisemaid keskkonnaprobleeme. Looduslikes tingimustes on eutrofeerumine veekogude loomulik vananemisprotsess, mis on iseloomulik kogu planeedi geoloogilisele minevikule ja kestab tavaliselt sajandeid. Kuid viimasel ajal antropogeensete mõjude tõttu on selle arenemise kiirus järsult kasvanud, muutes järved soodeks vaid paarikümne aasta jooksul. See mõjutab kahjuks ka Pihkva-Peipsi järve.

Viimastel aastakümnetel on tüüpiliselt eutroofsed Pihkva- ja Lämmijärv hakanud omandama hüpertroofilisi jooni. See kiirendatud ehk inimtekkeline eutrofeerumine on tingitud peamiselt biogeensete ainete sattumise suurenemisest maismaalt veekogudesse seoses valgla majandustegevuse intensiivistumisega. Näiteks hinnanguliselt umbes 25% lämmastikku, 33% kaaliumkloriidi ja 4% fosforväetisi uhutakse põldudelt ära ja satuvad veekogudesse. Peipsimaa veekogude peamised saasteallikad on aga elamu- ja kommunaalmajandus, mis moodustavad 95% saasteainete koguheitest.

Antropogeense eutrofeerumise mõju avaldub peamiselt järvedes, kuna keskkonna suhteline liikumatus neis soodustab veekihis esinevate biogeensete elementide kuhjumist. Kui heitvesi satub järve, on see viljakas keskkond hüdrobiontide (veeorganismid, mis võivad olla taimed, seened, loomad, mikroorganismid) arenemiseks. Järve vette biogeensete ainete sattumise suurenemise otsene tagajärg on vetikate, füto- ja seejärel zooplanktoni kasvamise intensiivistumine. Järve suureneva viljakuse peamiseks tulemuseks on selles sisalduva biomassi suurenemine, mis on kasulik algfaasis, kuna järv muutub produktiivsemaks. Aga hiljem muutub tootlikkus nii suureks, et see põhjustab vee kvaliteedi halvenemist, mis avaldub mitmel viisil.

Biomassi üleküllus viib lõppkokkuvõttes suure hulga surnud taimede ja loomade (detriit) ladestumisele järve põhjas. Seal oksüdeeritakse see aine aeroobsete (hingamiseks hapnikku kasutavate) bakterite poolt, mis põhjustab lahustunud hapniku kontsentratsiooni tugevat langust, kuna orgaanilise aine bakteriaalse lagunemise ajal tarbitakse intensiivselt hapnikku.

Hapnikuvaeguse määr on maksimaalne suvel, kuna ühest küljest on suveperioodil hüdrobiontide elutalitluse jaoks optimaalne temperatuur (just suvel saab Peipsis näha “vee õitsemist”), teisest küljest temperatuuri tõustes langeb ka vees hapniku lahustuvus loomulikul teel.

Väga suure biomassi tiheduse korral võib hapnikuvaegus olla nii suur, et see põhjustab kalade surma. Nii on Peipsis korduvalt täheldatud kalade massilist hukkumist. Madala hapnikusisalduse tingimustes hakkavad surnud kalajäägid lagundama anaeroobsete bakterite abil (nad viivad läbi kääritamisega sarnaseid protsesse ilma hapnikku kasutamata). Ja kuigi need bakterid on endiselt võimelised detriiti oksüdeerima, metaboliseerivad nad märkimisväärses koguses niisuguseid gaase nagu metaan ja vesiniksulfiid.

See on loomulik, et vee kvaliteet on sel juhul äärmiselt madal, ja seda ei soovitata kasutada mitte ainult joomiseks, vaid ka niisutuse või supluse eesmärgiga.

Veekogude eutrofeerumine kahjustab mitte ainult veekogu füüsilisi omadusi, vaid ka välimust (nö. silmailu). Veetaimestiku intensiivne kasv koormab veekogusid, muutes need ujumiseks, paadisõiduks või kalastamiseks ebamugavaks. Lagunevate veetaimede ja rannikualade kogunemine halvendab veekogude tingimusi veelgi ning meelitab ligi palju putukaid ja parasiite. Lagunemisprotsessi intensiivistumisel omandab vesi ebameeldiva lõhna.
Eutroofses veekogus ujumine võib ärritada nahka vetikaist eralduvate mürgiste ainete tagajärjel, mis mõnel juhul põhjustab dermatiiti. Hingamisprobleemid ja silmade ärritus on sel juhul tavalised. Kui vett kasutatakse joogiks, võib see põhjustada seedesüsteemi haigusi.

Vetikate vohamine, surnud kalad, vee haisemine mõjutab loomulikult ka puhkemajanduse sektorit negatiivses suunas. Eutrofeerumise küsimuse lahendamise keerukus on seotud mitte ainult suurenenud linnastumisega, vaid ka lämmastiku- ja fosforireostuse reovee puhastamise probleemidega.

Tuleb tunnistada, et vee-ettevõtted nii siin kui sealpool Peipsi-Pihkva järve on viimastel aastatel reoveepuhastussüsteeme märkimisväärselt moderniseerinud. Pihkva piirkonna loodusvarade ja ökoloogia komisjoni (http://priroda.pskov.ru/vodnye-obekty) andmetel viimastel aastatel regiooni pinnaveekogumites fluori sisalduse ületamist ei ole registreeritud.