Peipsimaa looduskaitsealad

Kaitseala on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust (https://www.keskkonnaagentuur.ee). Eestis on 962 kaitseala kogupindalaga 789 464 ha.

Kaitsealad jagunevad rahvusparkideks, looduskaitsealadeks ja maastikukaitsealadeks.

Rahvusparke on Eestis kokku 6: Alutaguse-, Karula-, Lahemaa- ,Matsalu-, Soomaa ja Vilsandi Rahvuspark.

Alutaguse rahvuspark

Põhja Peipsimaal ja Narva jõega piirnev Alutaguse rahvuspark on Eesti rahvusparkidest noorim, mis loodi 2018. a. (https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad/alutaguse-rahvuspark). Piirkonna eripäraks on läbi aegade olnud hõre inimasustus ja suured asustamata loodusmaastikud. Rahvuspargi tuumiku moodustavad ulatuslikud soo- (23 855 ha ehk 54%) ja metsamaastikud (18 759 ha ehk 42%). Läbi Alutaguse kulgevad paljude liikide, sh hundi, karu ja ilvese ränded Eesti ja Venemaa vahel.

Alutaguse rahvuspark moodustati 11 kaitseala baasil — Puhatu, Agusalu, Muraka ja Selisoo looduskaitsealad, Kurtna, Smolnitsa, Jõuga, Struuga, Mäetaguse ja Iisaku maastikukaitsealad ning Narva jõe ülemjooksu hoiuala. Uue rahvuspargi loomisega tekkis piirkonda terviklik ja süsteemne loodus- ja pärandkultuuri kompleks (https://www.puhkaeestis.ee/et/ponevad-paigad/pohja-eesti/alutaguse-rahvuspark).

Puhatu soostik on Eesti soostikest suurim ning selle servas asuva Poruni jõe kaldail kasvavad väärtuslikud põlised laialehelised metsad. Jõe kallastel võib sattuda kohati paljanduvatele geoloogilistele kihistutele.

Puhatu ja Agusalu soostikes asuvad Eesti ainsad mandriluited e kriivad, mille kõrgus on kuni 18 m. Kõrged ja kitsad liivaseljandikud vahelduvad järsult väikeste sooaladega, moodustades viirulisi maastikumustreid. Kriivadel kasvavad vanad looduslähedased metsad, enamasti nõmme- ja palumännikud.

Peipsi põhjarannikule jäävad Eesti pikim liivarand ja unikaalne Smolnitsa luitestik (40 km). Siinse ranniku liivaterad tekitavad hõõrdudes heli, moodustades nn “laulva liiva”.

Peipsiveere looduskaitseala

Tartumaa idaosas Peipsi madalikul, Piirissaarel ja neid ühendaval Peipsi järve veealal paikneb Eesti suurim looduskaitseala ‒ Peipsiveere looduskaitseala (34 610 ha, seisuga 2016. a.). See on nii Eesti kui ka Euroopa kontekstis väga väärtuslik terviklik looduskompleks, mille tuuma moodustab ulatuslik märga (https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad/peipsiveere-looduskaitseala). Selle piirkonna põhiväärtuseks on märgade elupaikade mitmekesisus ja Emajõe suur deltasoostik. Kaitseala kuulub alates 1997. aastast rahvusvahelise tähtsusega märgalade (Ramsari alade) ning 2004. aastast Natura 2000 linnu- ja loodusalade hulka.

Emajõe Suursoo on tekkinud ürgse Peipsi lahe kohale. Selle tekkimise ehk soostumise põhjuseks on maakerke tõttu aeglaselt lõuna poole valguv Peipsi järve vesi. Soopind on enamasti vaid 1‒2 m Peipsi keskmisest veetasemest kõrgem. Soostikus asuvad liivastest rannavallidest ja mõhnadest kujunenud ca 80 mineraalmaa- ehk soosaart. Kaitsealal on esindatud kõik kolm soo arenguastet: kõige enam on madalsoid, seejärel siirdesoid (tuntumad Jõmmsoo, Varnja ja Pedaspää soo) ja vaid üks kõrgsoo ehk raba ‒ Meerapalu.

© Foto: Margit Säre

Kaitseala elustik on iseloomulik puutumatule loodusmaastikule. Suur ja peaaegu inimtühi ala on väärtuslik vee- ja soolindude pesitsus- ja peatusala. Siin on kohatud vähemalt 176 linnuliiki, pesitsevad ka meie loodusmaastikega seotud kotkad: merikotkas, kalakotkas ja kaljukotkas. Kaitseala on Eestis üheks esindusalaks tedrele, täpikhuigule ja hüübile.

Peipsiveere looduskaitsealal võib kohata ligikaudu 40 imetajaliiki, sagedasemalt põtra, metssiga, metskitse, rebast, kährikut, metsnugist, hunti. Veekeskkonnaga on seotud vesimutt, mügri, kobras, saarmas ja mink.Kaitseala eritüübilised järved ja jõed on olulised kalade kudemisalad ja elupaigad.

Peipsiveere kaitsealal (sh ka Piirissaarel) on leitud 9 kahepaikset (Eestis esineb 11 liiki). Neist haruldasemad on mudakonn ja rohe-kärnkonn. Roomajaid leidub siin kolme liiki: rästik, nastik ja arusisalik.

Kaitsealustest putukatest elavad soodes laiujur, tõmmuujur, männisinelane, suur-rabakiil ja rohe-tondihobu. Kaitsealalt on teada 425 liiki soontaimi. 27 taimeliiki on võetud kaitse alla – sinine emajuur, kummeli-võtmehein, juurduv kõrkjas, kiirjas ruse, mõru vesipipar, väike konnarohi, sookäpp, soovalk, soohiilakas, siberi võhumõõk jt. Siinseid jõhvikavarusid hinnatakse Eesti suurimateks.