Mahajäetud kalavõrgud

Mahajäetud kalavõrkudest on saanud viimaste aastakümnete üks tõsisemaid järve keskkonnaprobleeme. Veel meie lähiminevikus tehti võrke looduslikest kiududest, kas tööstuslikult või käsitsi – see protsess võis võtta nädalaid või isegi kuid aega ja vaeva. Sellised võrgud olid omanikule kallid – nii sõna otseses mõttes kui ka piltlikult. Täna on turg üle ujutatud peamiselt Hiina päritolu sünteetiliste võrkudega, mille kulud tasuvad ühe kalasaagi eest. Kui selline võrk puruneb, takerdub või langeb kalakaitse vaatevälja, on hoolimatul kaluril lihtsam see jätta ja osta uus, kui seda vabastada.

Pärast veekogusse jätmist täidab selline võrk muidugi oma funktsioone edasi: kalad sisenevad sinna ja surevad. Peale selle “kogub” võrk teisi vee-asukaid – seal võivad hukkuda sukelduvad pardid ja muud veelinnud, vähid, veeloomad; see kujutab tõsist ohtu navigeerimisele ja ka suplejate elule. Aja jooksul võtab selline võrk voolude mõjul kaalus juurde, puruneb, vajub paratamatult järve põhja, kattes selle tiheda kihiga. Peipsi-Pihkva järve vetes ametlikult kalapüügiga tegutsevate kalandusettevõtete hinnangute kohaselt on järve põhi mõnes kohas kaetud mitme ruutkilomeetri ulatuses sõna otseses mõttes pideva mahajäetud võrkude vaibaga. Seega ilmneb veel üks väga tõsine probleem: põhja vajunud võrgud blokeerivad kalade rändeteid ja kudemiskohti. Võrkude mädanenud jäänused halvendavad vee kvaliteeti.

Eesti Keskkonnainspektsiooni eestvedamisel toimunud Peipsi järve koristustalgutel eemaldati veekogust 2019 aastal 663 peremeheta nakkevõrku, mille kogupikkuseks on hinnanguliselt 46,4 kilomeetrit. Pole põhjust kahelda selles, et kahjuks on olukord Venemaa poolel sarnane. „Pskovskaja Pravda” andmetel pidas Pihkva kalapüügiinspektsioon 2019. aastal kinni sadu kalapüügieeskirjade rikkujaid, määras trahve peaaegu 1,5 miljoni rubla ulatuses, esitas veebioloogiliste ressursside kahjustamise eest nõudeid ligi miljoni rubla ulatuses ja arestis üle 1200 ebaseadusliku püügivahendi ja pool tosinat sõidukit.

Pihkva oblastivalitsus riikliku programmi “Kalanduskompleksi säästev areng 2014.-2020. aastal” raames läbi järve võrkudest puhastamise töid. Üldiselt on Pihkva järve võrkudest puhastatud alates 2006. aastast; selle aja jooksul püüti üle 1000 kuupmeetri võrke.

Mahajäetud võrgu eemaldamine veekogu põhjast on samuti suur tehniline väljakutse ja ei piisa akvatooriumi “triikimisest” ankru abil; selline traalimine toimib enamasti adrana ja rebib lihtsalt põhjas lebavad võrgud lahti. Seetõttu kasutavad kalapüügiettevõtted, kes on huvitatud oma püügipiirkondade puhastamisest, sageli käsitsitööd, mis on eriti töömahukas: ahtris seisev inimene hoiab traali kätes, et pidevalt tunnetada trossi pinget ning aeglaselt ja ettevaatlikult, et see ei kukuks, tõmbab “saagi” laevale.

Samal ajal jäävad need vaieldamatult olulised meetmed võitluseks „haiguse“ sümptomitega, mille põhjuseks on väga odavate võrkude tootmine ja „ökoloogilise kultuuri“ puudumine paljude selliste toodete kasutajate seas.
Vastumeetmete hulgast pakutakse välja ka järgmist: (1) müüdud võrkude registreerimine (võrk on omanikuga „seotud”; sellisest võrgust ei saa loobuda, kuid reguleerivate asutuste koormus, mis on sunnitud kontrollima valdkonnas asuvate võrkude hoiutingimusi, kasvab siis äärmiselt – nad peavad kontrollima võrke – kas see on kadunud? – peaaegu sama tõsiselt nagu tulirelvasid); (2) röövpüügi trahvide oluline suurendamine; ja (3) elanikkonna keskkonnaalase kultuuri tõstmine (tõhus, kuid pikaajaline meede, mis on ka Eesti-Vene piiriülese koostöö projekti “Green Mind üks peamisi eesmärke).