Peipsimaa vesi

Eestis leidub seda piisavalt tänu klimaatilistele tingimustele ja väikesele elanike arvule (www.keskkonnaamet.ee/sites/default/public/Eesti_vete_seisund_EST_11.pdf). Magevett on nii põhjaveekihtides kui ka pinna- veekogudes.

Enamike Eesti asulate ja ettevõtete veevajaduse katab põhjavesi; aga Tallinnas ja Narvas kasutatakse peamiselt pinnavett, sest põhjaveevarudest seal ei piisa.

Pinnavee seisund sõltub peamiselt reovee puhastamise tõhususest, põllumajandu- se intensiivsusest ja põllumajanduses rakendatavatest kaitsemeetmetest. Alates 1992. aastast on pinnavee reostuskoormus Eestis uute reoveepuhastite ehitamise ja vanade renoveerimise ning põllumajanduses kasutusele võetud kaasaegse sõnnikulaotustehnika ja uute farmikomplekside rajamise või olemasolevate renoveerimise tulemusena oluliselt vähenenud.

Siiski on Eesti veekogud mõjutatud elukondlikust, toiduaine- ja kergetööstusest ning põllumajanduslikust hajukoormusest pärinevatest toitainetest.

Veemajanduskavad

Eesti jaguneb kolmeks vesikonnaks: Ida-Eesti vesikond, Lääne-Eesti vesikond, Koiva vesikond. Need omakorda jagunevad kaheksaks alamvesikonnaks: Viru, Peipsi, Võrtsjärve, Harju, Matsalu, Pärnu ja Läänesaarte alamvesikond ning Pandivere kõrgustikul moodustatud Pandivere põhjavee alamvesikond. Need vesikonnad hõlmavad ka mereala.

Jõgede, järvede, põhjavee ja rannikuvee ning mere seisundi parandamiseks, üleujutuste vastu võitlemiseks ning põllu- ja metsamaadelt kraavide ja ojade kaudu ära kanduva sette ning toitainete kinni hoidmiseks koostatakse veemajanduskavad (https://www.envir.ee/et/veemajanduskavad). Kava koostatakse iga vesikonna kohta kuueks aastaks ning seejärel ajakohastatakse.

Ida-Eesti vesikond on piiriülene vesikond, mis moodustub Peipsi järve ja Narva jõe valgalast, mis osaliselt paikneb Vene Föderatsiooni territooriumil. Eesti-Vene piiriüleste veemajandusküsimustega tegeleb Eesti-Vene piiriveekogude ühiskomisjon.

Piiriveekogu- Peipsi

Eesti ja Venemaa vaheline piir on suures osas veepiir, mille ulatus merel on 122 km ja piki suuri siseveekogusid 201 km ehk 80% Eesti-Vene piirist on veepiir (koos merega).

Eesti–Vene peamised piiriveekogud on Peipsi järv (sh Pihkva ja Lämmijärv) ning Narva jõgi ja veehoidla.
Peipsi järv on suuruselt Euroopa neljas järv, olles samal ajal Euroopa suurim rahvusvaheline järv. Järve pindala on üle 3500 ruutkilomeetrit, millest Eesti territooriumi koosseisus on 44%. Peipsi on ka maailma parimaid kalajärvi.
Narva jõgi on lühike (77 km), kuid suhteliselt veerohke (keskmine vooluhulk 400 mᶟ, aastane äravool 12,5 kmᶟ). Narva jõgi on olulise energeetilise tähtsusega: jõel asub Venemaale kuuluv Narva hüdroelektrijaam võimsusega 125 MW, Eesti poolel aga kaks võimsat soojuselektrijaama. Narva jõe veel rajaneb Narva linna (üle 70 000 el) ühisveevarustus.

Narva jõe valgala moodustab kõigest 3% Läänemere koguvalgalast (1 649 550 km²), kuid on aastase äravoolu poolest Neeva järel (~70 kmᶟ/a, 20% jõgede aastasest sissevoolust Läänemerre) teine Soome lahte suubuv jõgi, Läänemerre suubuvatest jõgedest äravoolu poolest teise kümne alguses, kuid valgala pindalalt kuues.

Seega kõik, mis toimub Narva jões, Peipsi järves ja tema valgalal, avaldub ka Läänemere, eeskätt Soome lahe vee kvaliteedis, ja nii omandab riikidevaheline koostöö sellel valgalal ka olulise Läänemere kaitse aspekti.

Kokku suubub Peipsisse 237 jõge, oja ja kraavi, suurimad neid on Velikaja ja Emajõgi; välja voolab ainult veerohke Narva jõgi.

Peipsi veeala ja rannapiirkondade kaitseks on moodustatud mitu kaitse- ja hoiuala.

Peipsi põhjaosas, Alutaguse rahvuspargis asub Kurtna järvestik, kus 30 km2 suurusel alal on üle 40 järve olles seega Eesti suurima järvede tihedusega maastik. Sealsete järvede seas on eriti väärtuslike ja haruldaste liikidega järvi, näiteks Valgejärv.