Peipsimaa vesi

Eestis leidub seda piisavalt tänu klimaatilistele tingimustele ja väikesele elanike arvule (www.keskkonnaamet.ee/sites/default/public/Eesti_vete_seisund_EST_11.pdf). Magevett on nii põhjaveekihtides kui ka pinna- veekogudes.

Enamike Eesti asulate ja ettevõtete veevajaduse katab põhjavesi; aga Tallinnas ja Narvas kasutatakse peamiselt pinnavett, sest põhjaveevarudest seal ei piisa.

Pinnavee seisund sõltub peamiselt reovee puhastamise tõhususest, põllumajandu- se intensiivsusest ja põllumajanduses rakendatavatest kaitsemeetmetest. Alates 1992. aastast on pinnavee reostuskoormus Eestis uute reoveepuhastite ehitamise ja vanade renoveerimise ning põllumajanduses kasutusele võetud kaasaegse sõnnikulaotustehnika ja uute farmikomplekside rajamise või olemasolevate renoveerimise tulemusena oluliselt vähenenud.

Siiski on Eesti veekogud mõjutatud elukondlikust, toiduaine- ja kergetööstusest ning põllumajanduslikust hajukoormusest pärinevatest toitainetest.

Veemajanduskavad

Eesti jaguneb kolmeks vesikonnaks: Ida-Eesti vesikond, Lääne-Eesti vesikond, Koiva vesikond. Need omakorda jagunevad kaheksaks alamvesikonnaks: Viru, Peipsi, Võrtsjärve, Harju, Matsalu, Pärnu ja Läänesaarte alamvesikond ning Pandivere kõrgustikul moodustatud Pandivere põhjavee alamvesikond. Need vesikonnad hõlmavad ka mereala.

Jõgede, järvede, põhjavee ja rannikuvee ning mere seisundi parandamiseks, üleujutuste vastu võitlemiseks ning põllu- ja metsamaadelt kraavide ja ojade kaudu ära kanduva sette ning toitainete kinni hoidmiseks koostatakse veemajanduskavad (https://www.envir.ee/et/veemajanduskavad). Kava koostatakse iga vesikonna kohta kuueks aastaks ning seejärel ajakohastatakse.

Ida-Eesti vesikond on piiriülene vesikond, mis moodustub Peipsi järve ja Narva jõe valgalast, mis osaliselt paikneb Vene Föderatsiooni territooriumil. Eesti-Vene piiriüleste veemajandusküsimustega tegeleb Eesti-Vene piiriveekogude ühiskomisjon.

Piiriveekogu — Peipsi

Eesti ja Venemaa vaheline piir on suures osas veepiir, mille ulatus merel on 122 km ja piki suuri siseveekogusid 201 km ehk 80% Eesti-Vene piirist on veepiir (koos merega).

Eesti–Vene peamised piiriveekogud on Peipsi järv (sh Pihkva ja Lämmijärv) ning Narva jõgi ja veehoidla.
Peipsi järv on suuruselt Euroopa neljas järv, olles samal ajal Euroopa suurim rahvusvaheline järv. Järve pindala on üle 3500 ruutkilomeetrit, millest Eesti territooriumi koosseisus on 44%. Peipsi on ka maailma parimaid kalajärvi.

Narva jõgi on lühike (77 km), kuid suhteliselt veerohke (keskmine vooluhulk 400 m3, aastane äravool 12,5 km3). Narva jõgi on olulise energeetilise tähtsusega: jõel asub Venemaale kuuluv Narva hüdroelektrijaam võimsusega 125 MW, Eesti poolel aga kaks võimsat soojuselektrijaama. Narva jõe veel rajaneb Narva linna (üle 70 000 el) ühisveevarustus.

Narva jõe valgala moodustab kõigest 3% Läänemere koguvalgalast (1 649 550 km²), kuid on aastase äravoolu poolest Neeva järel (~70 km3/a, 20% jõgede aastasest sissevoolust Läänemerre) teine Soome lahte suubuv jõgi, Läänemerre suubuvatest jõgedest äravoolu poolest teise kümne alguses, kuid valgala pindalalt kuues.

Seega kõik, mis toimub Narva jões, Peipsi järves ja tema valgalal, avaldub ka Läänemere, eeskätt Soome lahe vee kvaliteedis, ja nii omandab riikidevaheline koostöö sellel valgalal ka olulise Läänemere kaitse aspekti.

Kokku suubub Peipsisse 237 jõge, oja ja kraavi, suurimad neid on Velikaja ja Emajõgi; välja voolab ainult veerohke Narva jõgi.

Peipsi veeala ja rannapiirkondade kaitseks on moodustatud mitu kaitse- ja hoiuala.

Peipsi põhjaosas, Alutaguse rahvuspargis asub Kurtna järvestik, kus 30 km2 suurusel alal on üle 40 järve olles seega Eesti suurima järvede tihedusega maastik. Sealsete järvede seas on eriti väärtuslike ja haruldaste liikidega järvi, näiteks Valgejärv.

Peipsimaa metsad

Eesti metsad kuuluvad segametsade vööndisse. Peamised puuliigid Eesti metsades on kuusk ja mänd, arukask, harilik haab, sookask (https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_metsad).

Eesti metsad on suhteliselt liigirikkad, kuna suur osa metsamaast on olnud loodusliku tekkega. Samas on sajandi algusest alates lageraie intensiivistumise tõttu loodusmetsade osakaal kogu metsamaast langenud 1,5–2 protsendini ning samal ajal on asemele rajatud monokultuurseid puuistandusi.

Kokku on Eestis metsamaad 51,4 % maismaa pindalast ehk 2,3 miljonit hektarit (https://www.keskkonnaagentuur.ee/et/uudised/eesti-metsad-2017).

Ligi pool Eesti metsamaast kuulub riigile.millest omakorda valdav enamus kuulub Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK). Eraomandis on 48% Eesti metsamaast.

Keskkonnaministeerium on algatanud Metsanduse arengukava koostamine, mille eesmärk on saavutada ühiskondlik kokkulepe metsade jätkusuutliku majandamise suunamiseks, arvestades nii sotsiaalseid, majanduslikke, keskkonnakaitselisi kui ka kultuurilisi aspekte (https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/metsandus/metsanduse-arengukava-aastateks-2021-2030).

Peipsimaa eri piirkondades on levinud eri metsa tüübid: kui näiteks Põlvamaal on levinudmad okaspuud siis Jõgevamaal lehtpuumetsad.

Peipsimaal on ka väga erilisi puistuid.Alutaguse rahvuspargis asuv Mäetaguse tammik on Euroopa üks põhjapoolsemaid tammikuid, kus kasvavad kuni 300 aastat vanad laia võraga ja elustikurikkad puud (https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad/alutaguse-rahvuspark/kaitsealast-20/loodus-20/maetaguse-tammik). Mäetaguse tammik on kaitse all 1965. aastast ja kuulub loodusalana üle-euroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000.

Peipsimaa looduskaitsealad

Kaitseala on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust (https://www.keskkonnaagentuur.ee). Eestis on 962 kaitseala kogupindalaga 789 464 ha.

Kaitsealad jagunevad rahvusparkideks, looduskaitsealadeks ja maastikukaitsealadeks.

Rahvusparke on Eestis kokku 6: Alutaguse-, Karula-, Lahemaa- ,Matsalu-, Soomaa ja Vilsandi Rahvuspark.

Alutaguse rahvuspark

Põhja Peipsimaal ja Narva jõega piirnev Alutaguse rahvuspark on Eesti rahvusparkidest noorim, mis loodi 2018. a. (https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad/alutaguse-rahvuspark). Piirkonna eripäraks on läbi aegade olnud hõre inimasustus ja suured asustamata loodusmaastikud. Rahvuspargi tuumiku moodustavad ulatuslikud soo- (23 855 ha ehk 54%) ja metsamaastikud (18 759 ha ehk 42%). Läbi Alutaguse kulgevad paljude liikide, sh hundi, karu ja ilvese ränded Eesti ja Venemaa vahel.

Alutaguse rahvuspark moodustati 11 kaitseala baasil — Puhatu, Agusalu, Muraka ja Selisoo looduskaitsealad, Kurtna, Smolnitsa, Jõuga, Struuga, Mäetaguse ja Iisaku maastikukaitsealad ning Narva jõe ülemjooksu hoiuala. Uue rahvuspargi loomisega tekkis piirkonda terviklik ja süsteemne loodus- ja pärandkultuuri kompleks (https://www.puhkaeestis.ee/et/ponevad-paigad/pohja-eesti/alutaguse-rahvuspark).

Puhatu soostik on Eesti soostikest suurim ning selle servas asuva Poruni jõe kaldail kasvavad väärtuslikud põlised laialehelised metsad. Jõe kallastel võib sattuda kohati paljanduvatele geoloogilistele kihistutele.

Puhatu ja Agusalu soostikes asuvad Eesti ainsad mandriluited e kriivad, mille kõrgus on kuni 18 m. Kõrged ja kitsad liivaseljandikud vahelduvad järsult väikeste sooaladega, moodustades viirulisi maastikumustreid. Kriivadel kasvavad vanad looduslähedased metsad, enamasti nõmme- ja palumännikud.

Peipsi põhjarannikule jäävad Eesti pikim liivarand ja unikaalne Smolnitsa luitestik (40 km). Siinse ranniku liivaterad tekitavad hõõrdudes heli, moodustades nn “laulva liiva”.

Peipsiveere looduskaitseala

Tartumaa idaosas Peipsi madalikul, Piirissaarel ja neid ühendaval Peipsi järve veealal paikneb Eesti suurim looduskaitseala ‒ Peipsiveere looduskaitseala (34 610 ha, seisuga 2016. a.). See on nii Eesti kui ka Euroopa kontekstis väga väärtuslik terviklik looduskompleks, mille tuuma moodustab ulatuslik märga (https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad/peipsiveere-looduskaitseala). Selle piirkonna põhiväärtuseks on märgade elupaikade mitmekesisus ja Emajõe suur deltasoostik. Kaitseala kuulub alates 1997. aastast rahvusvahelise tähtsusega märgalade (Ramsari alade) ning 2004. aastast Natura 2000 linnu- ja loodusalade hulka.

Emajõe Suursoo on tekkinud ürgse Peipsi lahe kohale. Selle tekkimise ehk soostumise põhjuseks on maakerke tõttu aeglaselt lõuna poole valguv Peipsi järve vesi. Soopind on enamasti vaid 1‒2 m Peipsi keskmisest veetasemest kõrgem. Soostikus asuvad liivastest rannavallidest ja mõhnadest kujunenud ca 80 mineraalmaa- ehk soosaart. Kaitsealal on esindatud kõik kolm soo arenguastet: kõige enam on madalsoid, seejärel siirdesoid (tuntumad Jõmmsoo, Varnja ja Pedaspää soo) ja vaid üks kõrgsoo ehk raba ‒ Meerapalu.

Kaitseala elustik on iseloomulik puutumatule loodusmaastikule. Suur ja peaaegu inimtühi ala on väärtuslik vee- ja soolindude pesitsus- ja peatusala. Siin on kohatud vähemalt 176 linnuliiki, pesitsevad ka meie loodusmaastikega seotud kotkad: merikotkas, kalakotkas ja kaljukotkas. Kaitseala on Eestis üheks esindusalaks tedrele, täpikhuigule ja hüübile.

Peipsiveere looduskaitsealal võib kohata ligikaudu 40 imetajaliiki, sagedasemalt põtra, metssiga, metskitse, rebast, kährikut, metsnugist, hunti. Veekeskkonnaga on seotud vesimutt, mügri, kobras, saarmas ja mink.Kaitseala eritüübilised järved ja jõed on olulised kalade kudemisalad ja elupaigad.

Peipsiveere kaitsealal (sh ka Piirissaarel) on leitud 9 kahepaikset (Eestis esineb 11 liiki). Neist haruldasemad on mudakonn ja rohe-kärnkonn. Roomajaid leidub siin kolme liiki: rästik, nastik ja arusisalik.

Kaitsealustest putukatest elavad soodes laiujur, tõmmuujur, männisinelane, suur-rabakiil ja rohe-tondihobu. Kaitsealalt on teada 425 liiki soontaimi. 27 taimeliiki on võetud kaitse alla – sinine emajuur, kummeli-võtmehein, juurduv kõrkjas, kiirjas ruse, mõru vesipipar, väike konnarohi, sookäpp, soovalk, soohiilakas, siberi võhumõõk jt. Siinseid jõhvikavarusid hinnatakse Eesti suurimateks.

Peipsi regiooni keskkonnaseisund